LÄÄNE-VIRUMAA KUTSEKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö osakond
Eleri Mäesalu
NAISPOLITSEIAMETNIKE OLUKORRAST NING NENDE HINNANGUTEST EESTI POLITSEI NAISTÖÖTAJATEGA SEONDUVA SUHTES
Lõputöö
Juhendaja: Aigi Resetnikova M.A.
Mõdriku
2004
SUMMARY
Eleri Mäesalu’s final paper "Status of female police officers and their opinions concerning female employees" contains 70 pages, 12 of them have tables and four pages have charts. There is one appendix in the final paper, the questionnaire, which has been used for interviewing female officers.
The goal of her final paper was to describe the situation involving female officers, to examine problematic aspects involving female police officers and to give an account of it. Besides the author’squestion of vital importance was to find out why the number of female police officers holding managerial position is low and which career possibilities female police officers have in the Estonian Police.
In the final paper the following hypotheses were raised:
-female police officers expect more support from the administration for
working in higher positions;
-female police officers prefer male colleague as their direct supervisor;
-married and older female police officers like to work in police because
the organization offers social guarantees;
-female police officers find that there is a lack of suitable women in the
police organisation for working in the managerial positions;
-male police officers have better career opportunities.
Survey was chosen as a research method. The main goal of the survey was to find out female police officers’ opinions and valuations about their situation and other circumstances, which involve female police officers.
The survey results have indicated, that the raised hypothesis, which claimed that female police officers prefer male police officers as their direct supervisor has not been affirmed. There was also no affirmation that there is a lack of women in police organisation who are capable of working in managerial positions. In the other hand, there was affirmed a hypothesis, which claimed that female police officers expect more support from the management for working in higher appointments, and also the fact that older and married female police officers like to work in police because the organization offers social guarantees. There has also been an affirmation that male police officers have better career opportunities.
Female police officers said that their proportion in the law enforcement organization was optimal at that moment, however, it was mentioned that there were too few women in executive positions. Although female police officers can cope with both obligations, job wise and family wise there are still hard choices to be made due to the masculine working environment in Estonian Police and due to the fact that dealing with both, family and job is mainly considered to be women’s problem.
Despite the actuality of contemporary gender research, researches focusing on female police officers’ issues have been very scarce. Conducting the survey for the final paper has a practical use inmapping the current situation of female police officers. As a result of this survey some of the reasons why women have less possibilities for professional career were pointed out. The current situation of women in the Estonian Police wasbrought up as well as other problematic aspects. In the empirical part of the final paper,female police officers’ attitudes, opinions and experience about the issues at work were analysed.
SISUKORD
SISSEJUHATUS...... 5
1.NAISED EESTIS...... 7
1.1 Naiste tähtsus, roll ja osakaal...... 7
1.2 Valikud naiste elus...... 10
1.2.1 Töö ja karjäär...... 10
1.2.2 Töö ja pereelu...... 16
1.2.3 Lapsed, töö ja karjäär...... 17
1.3 Naised tööjõuturul...... 20
1.3.1 Naised poliitilise võimu juures...... 20
1.3.2 Naised avalikus teenistuses...... 23
2. NAISED POLITSEIS...... 28
2.1Naised maailma politseides...... 28
2.2Naispolitseiametnike ühendused...... 29
2.3Naised Eesti politseis...... 32
2.3.1Naised politseis esimese Eesti Vabariigi ajal...... 32
2.3.2Naised taasiseseisvunud Eesti Vabariigi politseis...... 33
2.3.3Naisliikumine Eesti politseis - Eesti Politsei Naisühendus...... 39
3. UURIMUS JA SELLE METOODIKA...... 44
3.1Uurimuse eesmärk, metoodika ja valimi kirjeldus...... 44
3.2Küsitluse tulemuste analüüs...... 46
KOKKUVÕTE...... 60
KASUTATUD KIRJANDUS...... 63
LISAD...... 67
Lisa 1. Ankeet
SISSEJUHATUS
Käesoleva lõputöö “Naispolitseiametnike olukorrast ning nende hinnangutest Eesti politsei naistöötajatega seonduva suhtes” teema valikul olid autori jaoks määravad mitmed asjaolud. Esiteks, vajadus selgitada välja naiste osakaalust tekkinud aktuaalsed probleemid. Lisaks isiklik huvi antud teema suhtes, kuna autor on töötanud Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonnas politseiametnikuna seitse aastat ning igapäevaselt pidanud tunnistama pidevaid vaidlusi selle üle, kas naisi on politseis liiga palju ning millisele tööle naised politseis kõige paremini sobivad.
Viimaste aastate jooksul on plahvatuslikult suurenenud naiste pürgimine politsei õppeasutustesse. Käesoleval ajal on naispolitseiametnike arv ligi 30% politseinike koguarvust, mis on kõrgemaid protsente Euroopa riikide politseides. Millised on naispolitseiametnike olukord ja igapäevaprobleemid?
Eesti politseis on vaid 45 kõrgema politseiametniku auastmega naist 320 kõrgemast politseiametnikust, mis moodustab 14% juhtivametnike koguarvust.Samas on naispolitseiametnike hulk Euroopa riikide politseidega võrreldes üks suuremaid. Antud tööga soovitakse teada saada miks on naisjuhtide arv politseis nii madal ning millised on naiste võimalused karjääritegemiseks politseis?
Lõputöös uuritakse politseis töötavaid naisi ajavahemikus 1918 kuni 1940 ja alates 1991. aastast kuni tänapäevani. Kasutatakse analüüsiks Politseiameti statistilisi andmeid alates 1991. aastast ning erilist tähelepanu pööratakse politseinikena töötavate naiste osakaalule politseis, samuti nende naispolitseiametnike osakaalule, kes on suutnud saavutada meestekeskses organisatsioonis juhtiva ametialase positsiooni. Lõputöö autor võtab vaatluse alla ka naispolitseiametnike karjäärivõimalused ja tingimused.
Samuti on ajakirjanduses käsitletud naiste kasvavat osakaalu politseis kui probleemset nähtust. Teema aktuaalsust kinnitab asjaolu, et Eesti politsei töötajaskonnast on ligi 30% naised, mis on oluliselt suurem näitaja kui enamikes riikides. Ehkki politseiametnike koguarv on peale Eesti politsei taasloomist 1991. aastal üle poole võrra kahanenud, on naiste osakaal politseis seevastu kiirelt kasvanud. Vaatamata eeltoodud huvitavatele asjaoludele on naispolitseiametnike kohta seni läbi viidud vähe uuringuid.
Lõputöö eesmärgiks on kirjeldada Eesti politseis naispolitseiametnikega seonduvat olukorda, uurida naispolitseiametnikke puudutavaid probleemseid aspekte ning need lahti mõtestada. Lõputöö uurimuse objektiks on naispolitseiametnikud ja politsei koosseisu sooline jaotuvus. Uurimuse aine on naispolitseiametnike osakaalust tingitud olukord ja problemaatika Eesti politseis.
Praktiline väärtus lõputööl on see, et uurimuse tulemusena selgitatakse välja naisjuhtide vähesuse ja naiste seni tagasihoidlike karjäärivõimaluste põhjused. Samuti selgitab uurimus Eesti politseis töötavate naispolitseiametnike hetkeolukorda ning toob välja probleemsed aspektid. Lõputöö empiirilises osas analüüsitakse naispolitseiametnike endi arvamusi ja hoiakuid tööd puudutavate asjaolude suhtes.
Lõputöö autor soovib antud tööga leida kinnitust järgmistele hüpoteesidele:
-naispolitseiametnikud ootavad juhtkonnalt suuremat toetust töötamaks kõrgematel ametikohtadel;
-naispolitseiametnikud eelistavad vahetu ülemusena meeskolleegi;
-abielus ja vanemaealised naispolitseiametnikud eelistavad töötada politseis sotsiaalsete garantiide tõttu;
-politseis töötavate naispolitseiametnike arvates on organisatsioonis juhtivatele ametikohtadele sobivate naiste kriis;
-meespolitseiametnikel on paremad karjäärivõimalused.
1.NAISED EESTIS
1.1Naiste tähtsus, roll ja osakaal
Sõda ja nõukogude okupatsioon hävitasid tuhanded Eesti kodud. Repressiooniohvrite seas oli kümneid tuhandeid naisi ja lapsi, kes jäeti ilma oma kodumaast, kaitsvast kodukatusest, isade ja abikaasade toest. Eesti naised näitasid neis katsumustes oma jõudu ja vastupanuvõimet, suutes säilitada kultuuri ja keele ning anda lastele edasi neid rahvuslikke väärtusi ja püüdlusi, mille nõukogude süsteem oli maha surunud ja keelu alla pannud. Eesti naiste tung haridusele jätkus ning nende haridustase kasvas möödunud aastakümnetel kõrgemaks meeste omast. Võrdselt meestega osalesid eesti naised kutsetöös ning sitkete ja kohanemisvõimelistena kandsid naised oma õlul ka suurt osa avaliku elu rollidest.
Taassaavutatud vabaduse mõju peale 1991. aastat kujunes naiste elule vastuoluliseks. Eesti üleminek nõukogude süsteemist vabasse, avatud ja demokraatlikku maailma ei toonud naistele ainult rõõmu, vaid kujunes mõneti ka valusaks ning murelikuks protsessiks. Esimese vaimustuse järel oli suur osa naisi 1990-ndate keskel poliitikast eemale tõmbunud. Majanduslik ja sotsiaalne kriis, millesse Eesti sattus iseseisvuse esimestel aastatel, tabas iseäranis raskelt lastega perekondi ja ka vanureid. Emad ja vanaemad on olnud need, kes on pidanud maksma kõige suurema jao saavutatud vabaduse hinnast (Joonsaar jt 1995: 5).
Eesti naiste positsioon ja rollid on kujunenud läbi erinevate ajalooperioodide. Eesti etnograafid ja ajaloolased on esitanud eesti naiste kohta vastakaid seisukohti, kirjeldades eesti naist teistest rahvustest naistega võrreldes kui võrdlemisi iseseisvat ja mehest vähem sõltuvat, teine kord aga kui pärisorja seisundis ja olukorras olevat sugupoolt. Eesti naise staatusel tänapäeva ühiskonnas on oma ajalooliselt välja kujunenud tagapõhi: ühelt poolt on seda mõjutanud eesti rahvuskultuuri allasurutus saksa väikekodanluse ja baltisaksa mõjuväljas, teisalt aga on oma jälje jätnud viiekümneaastase nõukogude okupatsiooni kogemused ja tingimused (Joonsaar jt 1995: 5).
Nõukogude perioodil deklareeriti naiste ja meeste võrdsust analüüsimata selle sisulist külge ja tegelikku olukorda. Soolise diskrimineerimise käsitlemine inimõiguste probleemina on Eestis tähelepanu all olnud alles viimastel aastatel (ÜRO konventsiooni “Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimisest” täitmisest Eesti Vabariigis i.a.: 2).
Eesti on elanud pikki sajandeid patriarhaalses ühiskonnas, kus naisele iseloomulikke omadusi ja tema tegevusvaldkondi alahinnati ning naise tööd ei väärtustatud nn meeste tööga samal määral. Patriarhaalne struktuur on läbi aastasadade küll muutunud, aga paljud meeste keskset rolli universaalseks ja loomulikuks pidavad hoiakud ja stereotüübid on püsinud Eestis tänapäevani. Just meestele ongi Eesti ühiskonnas omistatud traditsioonilise liidri, jõulise tegutseja ja karistaja rollid, naistele omakorda hoolitseja, alluva ja kaasatundja rollid (Aruanne ÜRO konventsiooni "Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimisest" täitmisest Eesti Vabariigis i.a.: 31).
Riikka Mäkinen (1999: 4) on oma bakalaureusetöös ”Soostereotüübid Eesti ja Soome koolinoorte seas” täheldanud, et erineva asendi tõttu sotsiaalses struktuuris omavad naised ja mehed erinevaid võimalusi ja piiranguid. Ühiskonnas eksisteerivad stereotüüpsed arusaamad naistele ja meestele iseloomulikest iseloomujoontest, töödest ja käitumisreeglitest ning need mõjutavad ja piiravad ühiskonnaliikmete elu. Inimese töö, vaba aeg, iseloomujooned, väärtushinnangud ning lubatud ja keelatud tegevused ja asjad jaotatakse selle järgi, kas ollakse sünnitud naiseks või meheks.
Tavris ja Wade (1984) ning Sargenti (1977) käsitluse kohaselt on soostereotüübid sotsiaalselt vastuvõetud uskumused selle kohta, et teatud omadused omistatakse indiviididele nende sookuuluvuse järgi, ehk soostereotüübid on lihtsustatud ning rõhutatud uskumused naiste ja meeste iseloomulikest joontest (Mäkinen 1999: 6). Sargent (1977), Tavris ja Wade (1984) ning Salamon ja Robinson (1987) on nentinud, et need stereotüüpsed harjumuspärased ettekujutused on igapäeva ellu tugevasti juurdunud nii, et naisi nähakse näiteks emotsionaalsena, passiivsena ja sõltuvana, mehi aga loogiliste, aktiivsete ja kompetentsena ( Mäkinen 1999: 6).
Mäkineni (1999: 7-8) käsitluse kohaselt on naistel viis stereotüüpset omadust ja võimet: hoolitsev loomus, oskus ja kogemus koduga seotud tööga, suurem manuaalne osavus võrreldes meestega, suurem ausus võrreldes meestega ning atraktiivne füüsiline välimus. Ta oletab, et need stereotüüpsed omadused aitaksid naise kvalifitseerimisel sellistele elukutsetele kui meditsiiniõde, õpetaja, koristaja, ettekandja, raamatupidaja ning müüja. Viis negatiivsete omaduste stereotüüpi on vastumeelsus teisi juhtida, võrreldes meestega väiksem füüsiline tugevus, väiksemad võimed teaduslikus mõtlemises ja matemaatikas, väiksem soov reisida, väiksem soov puutuda kokku ohtude ja füüsilise jõuga. Antud tunnused takistavad Mäkineni arvates naise vastuvõtmist mitmetele tööaladele, mis soodustab nende muutumist “meeste ametiteks”. Sellised elukutsed on näiteks juhataja, ehitaja, insener, autojuht, lendur ja politseinik. Seevastu neutraalseks peetavad stereotüüpsed naiste omadused on võrreldes meestega suurem nõusolek korraldusi täita, suurem sõnakuulelikkus ja väiksem kalduvus kurta töötingimuste üle, väiksem organiseerimisvõime, suurem tolerantsus monotoonse töö osas, suurem nõusolek madala palga saamiseks, suurem huvi töötada kodus. Antud stereotüübid mõjutavad rohkem üldist töö iseloomu kui naise arvestatavust või mittearvestatavust teatud tööaladele (Mäkinen 1999: 8).
Katri Lamesoo on oma uurimuses “Kuidas naised hindavad oma karjäärivõimalusi ja staatust ühiskonnas?” (2003: 16) viidanud Geert Hofstede (2001) väitele, et enamikes riikides seostatakse naiselikkust ehk feminiinsust huviga kodu, laste ja inimsuhete vastu, mehelikkust ehk maskuliinsust aga tugevuse, võitluslikkuse ja julgusega. Maskuliinses ühiskonnas on naiste ja meeste suhtes eristuvad hoiakud. Seal eeldatakse, et mehed on enesekehtestajad, visad ja materiaalsele edule orienteeritud, aga naised on elukvaliteedile orienteeritud, nn pehmete väärtuste kandjad. Feminiinses ühiskonnas on vaated naistele ja meestele kattuvad: nii naistelt kui meestelt oodatakse tagasihoidlikkust ja õrnust, elukvaliteedile suunatud väärtuste ja hoiakute tähtsakspidamist. Feminiinses ühiskonnas on nii naised kui mehed pehmete väärtuste kandjateks. Samas uurimuses on välja toodud ka Freudi väide (1999), et mõisteid “naiselik” ja “mehelik” tarvitatakse sageli endastmõistetavana, kuid teadusmaailmas jäävad hoopis selgitamatuks (Lamesoo 2003: 17).
Sooline segregatsioon ühiskondlike positsioonide tasandil ongi peale surutud individuaalsete sooidentiteetide ehk feminiinsuse ja maskuliinsuse konstrueerimise kaudu- mõnikord lausa teadlikult ja sihipäraselt. Väikesed poisid riietatakse sinisesse ja tüdrukud roosasse ning teistmoodi käitumine oleks kõrvalekalle normist. “Tõeline” mees ei meigi ennast, ei nuta ega ole muidu naiselik. Naistel on siiski rohkem vabadust sisenemaks “meeste valdkonda” ja käituda nagu mees, kuna sugupoolte süsteemil on selle kohta eraldi reeglid (Lamesoo 2003: 19).
Ka meeste ja naiste igal elualal võrdõiguslikkuse saavutamise üks peamiseid takistusi peitub uskumuses, et sooline võrdõiguslikkus saavutati juba nõukogude okupatsiooni ajal, mis aga eelpool kirjeldatud Eesti ühiskonnas kujunenud soostereotüüpide ja sooidentiteetide olemasolu tõttu ei ole veel tänagi tegelikkuseks osutunud. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes järgnevas alapeatükis mainitavale uuringule naiste osalusest tööjõus enne demokratiseerimisprotsessi (Sepper 2003: 17) võib järeldada, et võrdõiguslikkusest oldi nii nõukogude ajal kui enne seda kaugel.
Tabel 1. Rahvastik soo järgi, 1. jaanuar, tuhat
Aasta / 1990 / 1992 / 1994 / 1996 / 1998 / 2000 / 2001 / 2002 / 2003Mehed / 735 / 727 / 686 / 659 / 643 / 633 / 630 / 628 / 625
Naised / 836 / 828 / 791 / 766 / 750 / 739 / 737 / 734 / 731
Kokku / 1571 / 1555 / 1477 / 1425 / 1393 / 1372 / 1367 / 1361 / 1356
Allikas: Statistikaamet
Rääkides veel naiste osakaalust kaasaja Eestis, analüüsiks informatsiooniStatistikaameti väljaandest “Rahvastik 2002” (Denissov, G.; Herm, A jt 2003: 38-39),millest nähtub, et taasiseseisvuse saavutamisel on üldse rahvastiku osakaal vähenenud meeste ja naiste hulgas kogumina. Kuid samas võib tabelist üks näha, et aastate jooksul vähenenud rahvastiku kogusummas on naiste osakaal võrreldes meestega kasvanud.
1.2 Valikud naiste elus
1.2.1 Töö ja karjäär
Aruande „ÜRO Konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormi likvideerimisest” täitmisest Eesti Vabariigis (OP. cit.: 2) võib lugeda, et konventsiooni 1. artiklis tähendab mõiste "naiste diskrimineerimine" mis tahes vahede või erandite tegemist või piiranguid soo järgi, mille eesmärgiks on luua olukord, kus inimõiguste ja põhivabaduste olemasolu naistel tunnistatakse vähem või üldse mitte, kus naistel on vähem võimalusi või puuduvad võimalused kasutada või realiseerida inimõigusi ja põhivabadusi poliitikas, majanduses, sotsiaal-, kultuuri-, tsiviil- või mis tahes muus valdkonnas meeste ja naiste võrdõiguslikkuse alusel olenemata nende perekonnaseisust. Ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta (2000) II osa artikli II-23 järgi tuleb meeste ja naiste võrdõiguslikkus tagada kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk.
Naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine töölevõtul, kutsekoolitust ja edutamist ning töötingimusi puudutavalt on nõrgalt reguleeritud ning pole Eesti seadusandlusega piisavalt reguleeritud. Praegune tööalane seadusandlus, eeskätt töölepingu seadus ei sätesta selgesõnalist õigust meeste ja naiste võrdsele kohtlemisele töölevõtul ega tööandja kohustust kasutada võrdseid valikukriteeriume naiste ja meeste suhtes (Sepper 2003: 77).
Sotsioloog Iris Pettai (2003) on täheldanud, et mitte ainult naised, vaid ka enamik mehi soovib, et tööturul kehtiks sooline võrdõiguslikkus. Selgust on loonud Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi uuring, mis näitas, et Eesti on soolises lõikes tugevalt tasakaalust väljas. Vaid 9% elanikest peab naiste ja meeste sotsiaal-majanduslikku positsiooni Eestis võrdseks, 83% naiste ja 76% meeste hinnangul on naiste positsioon märksa madalam. Naiste madala staatuse peamiseks põhjuseks on Eestis kehtiv väärtussüsteem, millest lähtuvalt on näiteks tööandjatele mees automaatselt palju väärtuslikum tööjõud kui naine. Uuring näitab, et ebavõrdne kohtlemine soolisel põhjusel on Eesti tööturul igapäevane nähtus. Naistest 38% ja meestest 30% leiavad, et Eestis puuduvad tööalaselt võrdsed võimalused. Naisi, keda pole võetud nende soo tõttu tööle, on olnud üle kahe korra rohkem kui mehi, keda eirati nende soo tõttu. Töötasu määramisel on rikutud soolise võrdsuse printsiipi kõige rohkem. Paljuski tööandja eelarvamuste ja hoiakute tõttu on naine tööturul mehega võrreldes teisejärguline tööjõud. Tööandja otsustab sageli mehe kasuks, mõtlemata, et ka mees võib olla ebakindel tööjõud, kel võivad olla näiteks tööd segavad hobid või kes pärast töökohast saadud koolitust võib üle minna konkurendi juurde.
Riigikogus 7. aprillil 2004 vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seadus (2004) hakkas kehtima 1. mail 2004. Seaduse eesmärk ontagada Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev sooline võrdne kohtlemine ning edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ja üldist hüve kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Paragrahvi kolm järgi on sooline võrdõiguslikkus naiste ja meeste võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus, hariduse omandamisel ning teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel. Nimetatud seaduse paragrahvist üheksa nähtub, et riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutused on kohustatud soolist võrdõiguslikkust süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama. Nende ülesanne on muuta tingimusi ja asjaolusid, mis takistavad soolise võrdõiguslikkuse saavutamist.
Riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutuste poolt moodustatud komisjonides, nõukogudes ja teistes kollegiaalsetes kogudes peavad võimaluse korral olema esindatud mõlemad sugupooled. Tööandja peab naiste ja meeste võrdõiguslikkust edendades: - tegutsema nii, et vabadele töökohtadele võetakse tööle mõlemast soost isikuid;- võtma erinevatele ametikohtadele võimalikult võrdsel määral naisi ja mehi ning tagama
neile edutamisel võrdse kohtlemise;
- kujundama töötingimused sobivaks nii naistele kui ka meestele ning tõhustama töö- ja
pereelu ühitamist, arvestades sealjuures töötajate vajadusi (Soolise võrdõiguslikkuse
seadus 2004).
Sotsiaal- ja turuuuringute firma Saar Poll on osalenud üle-euroopalises sotsioloogilises uuringus “Muutused väärtushinnangutes aastail 1990- 1999” (2001). Uuringu eesmärgiks oli uurida inimeste väärtushinnanguid üle kogu Euroopa ning tuua uuringu tulemused avalikkuse ette. Uuringu tulemustest selgus, et noored nõuavad palju rohkem sellist ametikohta, mis annab neile häid võimalusi ametikõrgenduseks. See oli iseloomulik kõigi vanusegruppide puhul, kuid nooremate inimeste puhul oli see iseäranis suur muudatus. Näiteks kui 1990. aastal soovis 15-24 aastastest noortest töökohta, mis annaks head võimalused ametikõrgenduseks 18%, siis 1999. aastal oli sarnase seisukoha toetajate arv kasvanud 48%. Naised on varasemaga võrreldes hakanud märksa enam hindama kolme tingimust oma töökoha puhul: häid võimalusi ametikõrgenduseks, võimalusi realiseerida oma initsiatiivi ning tööd, kus tuntakse, et suudetakse midagi saavutada.
Samas on Eesti tüdrukud kippunud valima õppimiseks erialasid, mis võimaldavad mitmeaastasi töölt ärajäämisi, ei nõua liigset enesepingutust ja korraldamist, vaid on pigem rutiinsed. Tulemuseks on madalalt tasustatud eriala omandamine. Naisi on liiga vähe suundumas tehnilistele aladele ning võtmepositsioone võimaldavatele erialadele (Laas 2000: 10).
Katri Lamesoo (2003: 20) uurimuse “Kuidas naised hindavad oma karjäärivõimalusi ja staatust ühiskonnas?” kokkuvõttest järeldub, et Eesti naine on teadlik eriala valiku ja karjäärivõimaluste soospetsiifilisusest, kuid ei teadvusta seda enda jaoks probleemina. Naised lihtsalt konstateerivad nähtust kui fakti ning näib, et on olemasolevaga rahul. Selline suhtumine peegeldab Eestile omast sugupooltevahelist lepingut, mida iseloomustab ametialane vertikaalne ja horisontaalne sooline segregatsioon- naiste kätte on koondunud madalamalt tasustatavad ametid ehk “naiste tööd” ning madalama palga ja staatusega ametikohad.
Naiste olukord tööturul on raske nii Eestis kui teistes riikides, tööandjad eelistavad mehi, kes nende arvates on võimekamad, tugevamad ja targemad. Naisi saab selles võitluses töökoha pärast aidata ainult visadus oma võimete tõestamisel. Kõigest hoolimata on praeguseks juba küllalt palju naisi ka juhtivtöötajate ja tööandjate hulgas (Joonsaar jt1995: 13).
Kuigi praktikas esineb Eesti tööturul küllaltki tugev horisontaalne ja vertikaalne sooline segregatsioon, puuduvad õiguslikud meetmed, mis takistaksid tööde jaotumist nii- öelda naiste ja meeste töödeks. Seadusega ei ole soo alusel keelatud ega piiratud juurdepääs ühelegi tööle, va rasked ja tervistkahjustavad ning allmaatööd, kus naiste töötamine on keelatud (Sepper 2003: 80).
Tuginedes Statistikaameti informatsioonile Eesti statistika aastaraamatust (Maanso 2003: 197) on olnud ajavahemikus 1995 kuni 2002 meeste hulgas populaarsemateks ametiteks elukutsed seonduvalt laonduse, veonduse ja sidega. Tabelist kaks nähtub, et nimetatud tegevusalad on meeste hulgas olnud populaarsed aastate lõikes, kuigi alles viimasel paaril aastal on hakanud meeste osakaal antud valdkonnas vähenema. Nimetatud tegevusalale järgnevad koheselt populaarsuselt kinnisvara ning avaliku halduse ja riigikaitsega seonduvad elukutsed. Minimaalseks on jäänud meeste osalus tervishoius, sotsiaalhoolduses, finantsvahenduses ning hotellide ja restoranidega seonduvate elukutsete hulgas. Viimati nimetatute elukutsete vähene populaarsus meeste hulgas on püsinud aastate lõikes stabiilsena.
Samast tabelist võib näha, et aastate lõikes on naiste hulgas populaarsemateks elukutseteks olnud hariduse, tervishoiu ja sotsiaalhooldusega seotud elukutsed. Seda, et naised valivad rohkem sotsiaalsfääriga tegeleva valdkonna on selgunud juba eelnevalt antud töö teoreetilises käsitluses. Ülejäänud tegevusvaldkonnad on olnud aastate lõikes naiste hulgas stabiilselt populaarsed väikeste kõikumistega.
Tabel 2. Hõivatud soo ja tegevusala järgi, 1995, 1999- 2002, tuhat
Tegevusala/MEHED / 1995 / 1999 / 2000 / 2001 / 2002
Hotellid ja restoranid / 4 / 3 / 4 / 3 / 5
Veondus, laondus, side / 43 / 43 / 39 / 37 / 36
Finantsvahendus / 3 / 3 / 3 / 3 / 2
Kinnisvara, üürimis- ja äritegevus / 17 / 21 / 21 / 20 / 26
Avalik haldus ja riigikaitse / 22 / 17 / 16 / 18 / 17
Haridus / 11 / 10 / 8 / 10 / 11
Tervishoid ja sotsiaalhooldus / 6 / 4 / 3 / 5 / 5
Muud tegevusalad / 12 / 11 / 11 / 11 / 10
NAISED
Hotellid ja restoranid / 13 / 10 / 16 / 14 / 13
Veondus, laondus, side / 21 / 17 / 18 / 16 / 18
Finantsvahendus / 4 / 5 / 4 / 5 / 6
Kinnisvara, üürimis- ja äritegevus / 14 / 17 / 20 / 18 / 19
Avalik haldus ja riigikaitse / 13 / 18 / 18 / 17 / 16
Haridus / 43 / 41 / 37 / 41 / 45
Tervishoid ja sotsiaalhooldus / 30 / 27 / 25 / 26 / 26
Muud tegevusalad / 17 / 19 / 19 / 20 / 20
Allikas: Statistikaamet
Eesti statistika aastaraamatu (Maansoo 2003:200) ja Statistikaameti kuukirja (Rohtla 2004: 28) andmetest nähtub, et aastate lõikes on mehed (vt tabel kolm) olnud stabiilselt aktiivsed töötamaks juhtimisega seonduvatel ametikohtadel ning tippspetsialistidena. Mõnevõrra on suurenenud meeste hõivatus ametnikena ning teenindus- ja müügitöötajatena töötamisel. Samal ajal on naised (vt tabel neli) suurendanud oma osakaalu aastate lõikes tippspetsialistidena töötades. Teistes valdkondades on naised jätkanud stabiilselt, kuid märgatav langus on olnud keskastme spetsialistide ja tehnikute hulgas.
Tabel 3. Hõivatud mehed ametiala järgi, tuhat
Ametiala / 1995 / 2000 / 2001 / 2002 / 2003Seadusandjad, juhid, kõrgemad ametnikud / 46 / 46 / 44 / 44 / 45
Tippspetsialistid / 29 / 22 / 22 / 29 / 30
Keskastme spetsialistid ja tehnikud / 25 / 28 / 24 / 21 / 18
Ametnikud / 4 / 6 / 8 / 10 / 9
Teenindus- ja müügitöötajad / 16 / 15 / 14 / 14 / 20
Allikas: Statistikaamet
Tabel 4. Hõivatud naised ametiala järgi, tuhat
Ametiala / 1995 / 2000 / 2001 / 2002 / 2003Seadusandjad, juhid, kõrgemad ametnikud / 27 / 27 / 24 / 26 / 24
Tippspetsialistid / 47 / 53 / 52 / 55 / 53
Keskastme spetsialistid, tehnikud / 62 / 52 / 55 / 53 / 54
Ametnikud / 28 / 21 / 21 / 20 / 21
Teenindus- ja müügitöötajad / 52 / 47 / 54 / 54 / 56
Allikas: Statistikaamet
Empiirilisest uurimusest “Riigistruktuurides töötavate naiste käitumisstrateegiad” (Täht 1997) on selgunud, et enamus riigistruktuurides töötavatest naistest on oma töökohal märganud meeste eelistamist edutamisel, eriti vastutust nõudvatel ametitel. Kinnitatakse, et meestega võrdseteks tööalasteks saavutusteks peab naine tegema tunduvalt rohkem tööd, et end tõestada. Teisest küljest -tunnistades “meeste maailma“ reegleid, naised kohanevad sellega ja lepivad väiksemate karjäärivõimalustega ning meheliku domineerimine ei ole neile probleemiks. Naiste tööga rahulolu ei vähene vaatamata sellele, et naine saab 79% samal ametikohal meeste palgast ja tal on naisena raskem läbi lüüa. Niisugune käitumuslik hoiak on seletatav väärtuste hüpoteesiga, mille järgi naiste ootused oma töö ja perekonna suhtes erinevad meeste omadest ning võimaldavad seega saavutada rahulolu tunde.